Kanad

Külm ja väsitav talv on otsas ning lõpuks soe kevad saabunud ka siiakanti. Mets läheb silmnähtavalt rohelisemaks, lilled õitsevad ja lindude konsetratsioon on nii suur, et nendega võib piki pead saada. Aga see siis selleks, nüüd siis teema juurde.
Eile sai siis tehtud saatuslik otsus ja kinnitatud ennast otsapidi emakese maa külge ehk laekusid esimesed pudulojused.
Hommikul toppisime koerapuuri autosse ja suund "Äntu mõisa" kanalasse kanade järgi. Valitud sai 5 munejat kana (pruunid), munevad alates eelmise aasta novembrist ja viis noort kana, kolmekuused. Kati tungival pealekäimisel sai ka soetatud noor valge kukk, kes peaks siis hommikuti kirema hakkama.
Peale mõningaid eksirännakuid olime õnnelikult koos kanadega tagasi kodus ja tõstsime nad sireli alla varju ning siis alles läks kino lahti. Saabus kass, lähenes puurile, jättes vahemaa kahe meetri peale, vaatas, nuusutas ja piidles niisama, emotsioonid puudusid ning lahkus.
Koertel seevastu täielik paanika, kutsikas kõpsti üle kahe meetrise aia ja selline vingumine nagu keegi oleks astunud saba peale. Ajasime ta aeda tagasi, kuhu ta ka jäi, kuid niutsumist oli terve päev läbi.
Kuna kanad kohal, siis oli vaja kiiresti ka neile elamine püsti panna ning vana kasvuhoone sobis selleks ideaalselt. Katus oli talvel lumega sisse vajaunud ja oma otstarvet ta seega ei täitnud. Peale pikka pusimist ja kõpitsemist saime õhtuks selle hoone looma-kana kindlaks.
Peale viite õhtul oli siis aktsioon "kanad" loetud õnnelikult lõppenuks.
PS! Puuris olles said kanad hakkama ka meie esimese munaga.