LINNASTUNUD MAAINIMESE TAASMAASTUMISAEGSED TÄHELEPANEKUD

Kõikide teiste majakondsete kurvastuseks või rõõmuks veedan ma igapäevaselt kanade juures tunnikese või nii, sest vanad ja noored ei saa ikka veel omavahel eriti lilleliselt läbi. Niipea kui ma kanalasse lähen, lendavad noored oma turvalistest kõrgustest alla ja hakkavad asjatama. Mina siis kükitan nagu suur kanaema kahe vaenutseva leeri vahel. Vanad teevad aegajalt äkksööste noorte poole ja on nördinud, kui ma neid eemale tõrjun. Tibikesed siis tormavad kohe minu külje alla. Alguses oli päris hirm, et noored ei saagi ringi liikuda, tundus, et nad on lausa söömata-joomata. Siis tekitasime neile kõrgustesse vastavad võimalused ja nende elu läks lõbusamaks. Praeguseks on olukord natuke normaalsemaks läinud, kuigi noored kasutavad ikka minu kohalviibimist ära, et ringi toimetada. Ilmselt lõpeb seis siis, kui kõik munema hakkavad. Vähemalt lubavad niimoodi kõikvõimalikud allikad.
No need kanatibid on ikka naljakad tegelased. Põnev on jälgida, kuidas koletult tsiviliseeritud puurikanakesed kohanevad maaeluga. Muld, mõelge ometi! Esimesel päeval tegelesid nad peamiselt jalutamise ja üksteise peksmisega, järgmisel päeval tegi mõni julgem juba jalakesega kraaps-kraaps :) Nädala pärast oli enamusel juba selge, et selle maanimelise asjaga on lubatud ja võimalik huvitavaid asju teha. Näiteks on igavesti vahva sinna lihtsalt pikali visata ja soputada! Niiviisi, et tolmupilv käib meetri kõrgusele. Siis on inimesed puhtalt meelelahutuse jaoks laotanud laiali selget rohelist rohtu! Mmm, mis mõnu! Seal sees sebivad ringi ka toredad ussikesed ja teod - puhas proteiin! Naljakas asi oli muidugi õrs. Alustuseks võtsid selle lennu ette noored, see oli vanade eest turvaline koht, nüüdseks magab enamus kanu ikka lae all. Eriti hämmastav on kahe vanema kana ettevõtmine maast 1,5 meetri kõrgusele tuttu pugemine.
Kuke elu on praegu muidugi nukravõitu, elab teine eraldatuses, kanu näeb vaid läbi "rootsi kardinate".
Lihtsalt sel põhjusel, et tema rumalukene ei ole veel kuke mõõtu ja saab kõigi käest tappa ja põgeneb seetõttu kõikmõeldavatesse kohtadesse, otsimise peale on kulunud päris mitu närvirakku. Elu on tal seal üsna lill, söök on ees, jook on ees, rohelist rohkem, kui jaksab sisse ajada. Öösiti magab külg-külje kõrval ühe vanema kanaga, kes millegipärast ainsana ei ole õrrele ronimist ette võtnud. Puurivarvad on küll vahel. See kana on ka ainus, kes kukepeksmisaktsioonist osa ei ole võtnud.
Noortel kanadel on häälemurre :) Kui me nad tõime, siis tegid nad üsna haledat tibuhäält. Nüüdseks on nad paar päeva juba kaagatada üritanud, vahel viskab natuke kriuksu sisse. Kukk veel ei ole oma tibuhäält jätnud, ootan ikka pikisilmi esimest kiremise katsetust. Muidugi ka noorte kanade munemahakkamist ootame. Aga sellega läheb igatahes veel aega. Keret juba koguvad ja eks see hääle murdmine ole ka osa sellest arenemisest. Tegemist on igatahes igavesti vahva kogemusega, mis erineb totaalselt sellest ajast, mil lapsepõlves vanaema juures kanapidamist nägin.
Lisaks sellele oleme otsustanud kasvatada kartuleid, sibulaid, kapsast, kamaluga erinevaid maitsetaimi ja kanade tarbeks söödapeeti. Olen küll maal üles kasvanud ja elanud esimesed paarkümmend aastat oma elust, aga iseseisvalt pole varem majandanud, ikka olen käsualune olnud. Nüüd siis püüan heade inimeste nõu abil ise hakkama saada. Palju rohimist igal juhul :)

Kati

Kanad

Külm ja väsitav talv on otsas ning lõpuks soe kevad saabunud ka siiakanti. Mets läheb silmnähtavalt rohelisemaks, lilled õitsevad ja lindude konsetratsioon on nii suur, et nendega võib piki pead saada. Aga see siis selleks, nüüd siis teema juurde.
Eile sai siis tehtud saatuslik otsus ja kinnitatud ennast otsapidi emakese maa külge ehk laekusid esimesed pudulojused.
Hommikul toppisime koerapuuri autosse ja suund "Äntu mõisa" kanalasse kanade järgi. Valitud sai 5 munejat kana (pruunid), munevad alates eelmise aasta novembrist ja viis noort kana, kolmekuused. Kati tungival pealekäimisel sai ka soetatud noor valge kukk, kes peaks siis hommikuti kirema hakkama.
Peale mõningaid eksirännakuid olime õnnelikult koos kanadega tagasi kodus ja tõstsime nad sireli alla varju ning siis alles läks kino lahti. Saabus kass, lähenes puurile, jättes vahemaa kahe meetri peale, vaatas, nuusutas ja piidles niisama, emotsioonid puudusid ning lahkus.
Koertel seevastu täielik paanika, kutsikas kõpsti üle kahe meetrise aia ja selline vingumine nagu keegi oleks astunud saba peale. Ajasime ta aeda tagasi, kuhu ta ka jäi, kuid niutsumist oli terve päev läbi.
Kuna kanad kohal, siis oli vaja kiiresti ka neile elamine püsti panna ning vana kasvuhoone sobis selleks ideaalselt. Katus oli talvel lumega sisse vajaunud ja oma otstarvet ta seega ei täitnud. Peale pikka pusimist ja kõpitsemist saime õhtuks selle hoone looma-kana kindlaks.
Peale viite õhtul oli siis aktsioon "kanad" loetud õnnelikult lõppenuks.
PS! Puuris olles said kanad hakkama ka meie esimese munaga.